Esimesed suuremad sammud..

Viimasest postitusest on möödunud aasta ja natuke peale. Nagu ma korduvalt rõhutanud olen, siis kirjutan seda blogi eelkõige endale ja perele mälestuseks. Oma kodu algusest lõpuni rajamine, kuhu ka ise oleme väga palju panustanud…. see on nii vägev ja uhke tunne! 🙂

Aasta aega oli küll sellist aega, kus me midagi suurt otseselt majaga ette ei võtnud, aga selle aja jooksul on toimunud nii mõndagi. Kuna meil on väikesed lapsed, siis oli meil puudu koht, kus lapsed saaksid mängida ja oma aega veeta. 2019.a juunis alustasid Raivo ja Vova (meie sõber) lastele mängumaja ehitust. Mis siin salata – kasutada oleme saanud seda kõik – mahume ilusti oma perega sinna ka suvel ööbima ja see on olnud nii tore.

Järgnev pilt on tehtud 2020.a märtsis, kus võib öelda, et maja on lõplikult valmis.

NB! Mängumaja värv ei anna aimu meie tulevase maja välimusest. Värv ei ole meil kindlalt paigas, aga hetkel arvame, et maja fassaad saab olema tume.

Eks see 2019.a suvi oligi rohkem unistamise ja plaanide tegemise aeg. Kuna meile meie Tondi nii väga meeldib, siis veetsime seal palju aega…aina unistades ja plaanides. Juulis ostsime ära vundamendi rajamiseks vajaliku materjali – taldmiku vormid, fibo plokid, armatuuri ja müürisegu, mis läksid kokku maksma u 3000 eur. Need jäid ootama paremaid aegu.

Augusti lõpus võtsime vastu otsuse, et kui me tahame, et asjad hakkaksid kiiremini edasi minema ja maja ehitus reaalseks saaks, peame oma Haapsalu korteri maha müüma. Raske kuid mõlema poolt üheselt kindel otsus sai reaalsuseks 6.märtsil 2020.a Leidsime oma korterile head omanikud ja lahkumine oma kodust, kus 7 aastat elasime, polnudki nii raske kui võis arvata. 1.aprillist elame oma neljaliikmelise perega 2-toalises üürikorteris ja saame siin ilusti hakkama…mõnda aega. Korteri müük andis meie kontole ehituse alustamiseks vaba raha ning lisaks saime ära maksta laenu, millega Tondi sai ostetud ehk siis hetkel oleme laenuvabad ja see on päris mõnus tunne.

Nüüd olemegi ajaliselt jõudnud 2020.a kevadesse ning Tondil on toimuma hakanud silmnähtavad muutused. Lihtsalt infoks – 18.märtsil võtsime oma hoovist lõplikult maha kõik vanad viljapuud, mis esialgu plaanis polnud. Kui neid puid vaadata, siis see oli ainuõige tegu – puud on vanad ja mädanenud ning ka üsna koledad.

Nüüd on meie hoov niiiiiiiiiii ilus eks 🙂 3 uut õunapuud on kasvama pandud ja ruumi veel teistelegi viljapuudele.

Kaks õunapuud hoovi siiski jäid, meie ilusa punase kuuri kõrvale. Lihtsalt ei raatsinud, sest nende puude õunad on nii head. Nende saatus selgub kunagi hiljem. Hetkel nad ka majaehitust ei sega.

Nüüd läheme ajas tagasi jälle märtsisse. Täpselt 15.märtsil hakkas mu isa koos Raivoga kaevama juurde-ehituse jaoks vajalikku vundamendiauku.

Selle osa juures tegelikult midagi huvitavat polegi rääkida. Maikuus tuli meile appi Raivo vend Reino ning 12.mai alustasid nad vundamendi põhja tihendamisega.

Ja kui see sai valmis, käis meil maamõõtja maja maha märkimas.

Ära sai lõhutud majaesine trepp…

Ja paika said taldmiku vormid…

Ning 16.mail tuli seguauto vundamenti valama. See päev oli küll natuke erilisem ja tähenduslikum, sest siis jõudis küll kohale, et see Tondi võibki kunagi päriselt valmis saada 🙂

Vundamendi rajamise ajal vestlesime ka pankadega laenu saamise osas, sest seisud seda saada tundusid üsna head. Juba etteruttavalt võib öelda, et kaks Eesti suuremat panka ei lasknud meie laenutaotlust edasigi. Suures osas üsna sama jutt nagu kolm aastat tagasi, aga meie silmis on meie rahalised seisud kolme aasta tagusega võrreldes palju paremad ning kogu see jama ajas lisaks pettumusele ka veidi muigama. Omaosalus on panga silmis natuke väike. Väike?? Oleme oma rahade eest kogu kinnistul olevad majad lammutanud ja teinud krundi lagedaks (see pole mitte väike kulu) ning sisse toonud vee ja elektri. Lisaks ütlesime, et vundamendi ehitame ise valmis ning arvele jääb ka peale seda arvestatavalt suur summa raha. Peale selle oleme nüüdsest ka laenuvabad ehk siis Tondi pole ka enam panga, vaid meie oma. Kui kogu selle jutu peale öeldi, et + 40000€ võiks ikkagi veel olla (lisaks öeldi, et äkki vanemad saavad toetada, rõhutades et laenata jumala eest ei tohi), siis ajas see jutt veidi naerma küll. Ega meil hetkel muud valikut pole kui ehitada olemasolevate rahade eest majakarp üles ja jääda lootma, et selle väärtus on piisavalt suur, mille peale juba laenu antakse. Ise arvasime, et oleme laenusaamise seisukohalt üsna okeid inimesed – tavalised, stabiilse palgaga töötajad, kelle suurim kulu on kaks last, aga panga silmis oleme ikka täitsa tühi koht 🙂

20.mail alustas Reino müüriladumisega.

Mis lõpuks sai nii kaugele, et 26.juunil valati vundament valmis.

Tegelikult kaks päeva enne vundamendi lõplikku valmimist toimus viimane suur lammutamine. Vanal majal oli vaja maha lammutada fassaad, katus. majaesine sissepääs ja korstnajalg. Nendel päevadel tuli Raivole appi Kolka ning lammutamisel oli abiks ka korvtõstuk. Maja enne lammutamist:

Kivi all oli peidus tore laudfassaad. Miks seda tellist veel sinna peale vaja oli? Ilu pärast?

25-26.juunil ootas ees kaks intensiivset lammutuspäeva, mille kohta võib-olla polegi nii väga midagi kirjutada, vaid edasi anda piltidega.

Viimane osa katusest oli vaja tõsta ära kraanaga, et see ei lendaks vundamendi peale. Vana hea isa kraana ei vedanud meid ka seekord alt 🙂

Päeva lõpus tahtsin seda kõike ka ülevalt poolt näha – korvtõstuki abiga:

Päike juba loobus, aga korsten vajas lammutamist, sest korvtõstuki pidi juba hommikul kella 10.00-ks tagasi viima.

Lammutamise käigus ka üks lahe leid – 31-aastase Julius Priske mingi tervisekaart. Julius oli Raivo vanaisa.

See postitus on seekord hiigelpikk, sest ühtegi osa ei taha vahele jätta. 28.juunil toimusid pereringis talgud, mille eesmärk oli toast ja õuest viimase lammutussodi ärakoristamine ning ülejäänud kivifassaadi lammutamine. Meil on nii armas ja abivalmis pere ning sõbrad, kellega koos saime peaaegu kõik vajaliku tehtud.

Jõuamegi lõpuks selle tähendusliku päeva juurde, milleks on 7.juuli – algas Tondi ehitus. 4 aastat kestnud lammutamist asendus ehitusega – jeeeeeeeeeeeeeeee. Ehitajad alustavad oma tööd vana maja osaga. Vaja on välja vahetada mädanenud palke ja tegelikult ma hetkel rohkem ei teagi mis järjekorras ja mida nad täpselt teevad. Vaatame 🙂

Saab, mis saab. Teeme selle nimel kõik, et meie maja saaks kunagi ikka täitsa valmis. Ma ootan seda juba nii, nii väga. Tomi ütles täna mulle, et mida ma unistan koguaeg – unistused pole ju päris. Kui olla ise tubli ja töökas nagu Raivo on meie kodu ehitades, siis arvan ja loodan, et meie unistused ikka täituvad 🙂